Andrus Ansip: miks ma toetan ELi autoriõiguste reformi?

15. Feb 2019

Uus autoriõiguse direktiiv kaitseb Arvo Pärti, seisab meemide eest, aitab säilitada Euroopa kultuuri ja annab teadusele hoogu, kirjutab Euroopa Komisjoni digivolinik Andrus Ansip.

Praegu Euroopas kehtivat autoriõigust kohendati viimati aastal 2001. Meil ei olnud Facebooki ega Youtube’i ning Google’i otsingumootor oli nelja-aastane tulevikutegija. Vahepealse ajaga on tundmatuseni muutunud nii internet kui ka meie harjumused: muusikakuulamine on muutunud, filmivaatamine on muutunud ja igaüks meist on iga päev autor, enamasti sotsiaalmeedias. On selge, et toona esimesi digitaalse maailma reegleid luues loodi neid hoopis teistsuguse maailma jaoks.

Praegu leiab Youtube’ist rohkelt Arvo Pärdi, Jüri Pootsmanni, Paavo Järvi, Mikk Targo ja paljude teiste Eesti loojate loomingut. Ja nad kõik on mulle kinnitanud, et neile meeldib internet. Aga keskkonnad, mille ärimudelid on üles ehitatud nende loomingu kasutajatele suunatud reklaami müügile, ei ole olnud varmad teenitud kasumit loojatega jagama.

Mitte kõik loojad ei ole materiaalselt hästi kindlustatud nagu meediapilti täitvad popstaarid.

Hoolimata sellest, et Arvo Pärdi teost «Spiegel im Spiegel» on Youtube’is vaadatud 3,6 miljonit korda, ei saa helilooja selle eest õiglast tasu. Digimaailmas on suur väärtuste lõhe. On platvormid, mis põhinevad tellijatel ja nende platvormide 212 miljonit kasutajat maksavad loojatele kokku 3,9 miljardit dollarit aastas. Teistel platvormidel, mis tegelevad sihitatud reklaami müügi pealt raha teenimisega, on 900 miljonit kasutajat, kuid nemad maksavad autoritele aastas vaid 553 miljonit dollarit. Muusikud eeldasid, et saavad 15 miljardit dollarit, kuid saavad vaid pool miljardit. Loojatele nende ärimudelite erisus ei loe. Nad eeldavad, et nende kasutatud loomingu eest makstakse õiglast tasu, ükskõik kuidas seda siis ka ei kasutataks. Ning nende rahulolematus on põhjendatud.

Mitte kõik loojad ei ole materiaalselt hästi kindlustatud nagu meediapilti täitvad popstaarid. Enamik muusikutest elab üsna keskmist elu ja nad eeldavad, et nende töö, nagu ka kõigi meie oma, on õiglaselt tasustatud. Praegu see nii ei ole.

Raadios ja televisioonis on juba aastakümneid makstud loojatele nende loomingu kasutamise eest. Raadiojaamad teavad täpselt, mitu korda nad kellegi lugu mängisid. Kirjastajad tasuvad ajakirjanikele või fotograafile, kui kasutavad nende loomingut. Raamatukogud teavad täpselt, mitu korda kellegi raamatut on laenutatud ja selle järgi saavad autorid tasu. Ka internetis, mille reklaamitulud ületavad juba praegu tavaliste meediakanalite omi, peaks kehtima samad põhimõtted. Digihiiud koguvad ja jätavad enda kätte üha suurema ja suurema osa reklaamituludest ning loojatele jääb kätte üha vähem ja vähem. Kvaliteetmeedia tulud kahanevad katastroofiliselt.

Kolmapäeval sündinud kokkulepe muudab seda olukorda, andes loojatele tuge ja toetades nende õiglast tasustamist. Sest kui üha suurem osa loojate sissetulekust sõltub digimajandusest, ei saa nende heaolu jätta vaid internetigigantide hea tahte hoolde.

Muusikud leiavad, et Google pole oma eelmise aasta 136,2 miljardi dollari suurusest kasumist neile õiglast tasu maksnud. Aga kellegi vaeva ja hoole najal kasumi kasvatamine ilma neile õiglast tasu maksmata on liiast.

Uus kokkulepe kaitseb ka igaühe loomevabadust internetis. Seni on kümnes Euroopa Liidu riigis paroodia ja meemid olnud hall ala ja vabadus nende levitamiseks tagamata. Kui mõni Eesti instagrammer paneb näiteks kokku ja postitab mõne ingliskeelse meemi, siis võidakse see mõne muu riigi autoriõiguse reeglite tõttu maha võtta, isegi kui Eestis on reeglite järgi kõik korras.

Sündinud kokkulepe tagab, et meemide loojatel on vabadus tegutseda kogu Euroopa Liidus. Piltlikult öeldes saab kivisse raiutud, et nii nagu paroodia, kriitika ja satiir, on ka meemivabadus kõigile garanteeritud. Kui keegi hakkab selle pealt tulu teenima, peab ta kasutatava loomingu eest maksma tasu, samas kui autoriõiguse direktiiv tagab, et meemid jäävad osaks meie igapäevasest meelelahutusest.

Pulmavideote peakangelased ei pea loomulikult hakkama klaarima helilooja ja muusikutega avavalsiks mängitud muusika levitamist internetis – see on platvormi kohustus. Juba praegu tuvastab Youtube muusikapalade autorid ning omab 95 protsendi muusika jaoks ka õigusi. Nii jäävad pulmavideod ka edaspidi kaunistama Facebooki ja Instagrami kontosid. Ning juutuuberid ja videoblogijad, kes parodeerivad sündmusi selleks väljavõtteid loojate loomingust kasutades, saavad samamoodi edasi toimetada.

Andmekaevel (ing k text and data mining) põhinevate teadusartiklite statistikas on Euroopa maailmas juhtkohal. Aga suuresti põhineb see edu Ühendkuningriigil, kus teadlased saavad vabalt andmekaevet kasutada. Kui Tartu Ülikooli teadlane soovib mõnest rahvusvahelisest teadusajakirjast – millele tal on ostetud ligipääs – uurida, kas äkki joonistub tuhande teadusartikli tulemustest välja midagi uut, nõuab see tehniliselt uue ajutise koopia tegemist kõigist nendest artiklitest. Praegu kehtiva autoriõiguse silmis on see kas otsesõnu keelatud või hall ala. Ja hall ala kui risk tähendab teadusasutusele tavaliselt keeldu.

Uued autorikaitse reeglid annavad võimaluse meie kultuuripärandit kaitsta.

VHS-kasseti eluiga on suhteliselt lühike. Aastakümnetega info haihtub lintidelt. Selleks et kaitsta juba lintidel olevat kultuuripärandit, tuleks teha koopiad. Ühel videokassetil oleval telesarjal võib olla 200 õiguste omajat. Meie muuseumid ei ole ega saa iialgi nii rikkaks, et neil oleks võimalik kõik need õigused ära klaarida. Autoriõigus ei täida oma eesmärki, kui see takistab kultuuripärandi säilitamist. Uued reeglid võimaldavad kaitsta ka juba digitaalset kultuuripärandit, mida on Euroopa muuseumides ja arhiivides miljoneid tunde.

Need on vaid mõned fragmendid uuest autoriõiguse direktiivist. On selge, et pinged huvigruppide vahel ei kao ka uute autoriõiguse reeglitega kuhugi ja üksmeelset aplausi nende uute reeglite eest oodata ei ole.

On selge, et 28 liikmesriigi ja lugematu hulga huvigruppide läbirääkimiste tulemus saab olla vaid kompromiss.

Olin mõni aasta tagasi Taani Filmi Instituudis. Minu paremal käel istus imeilusas punases kleidis maailmakuulus Taani filmirežissöör. Ta esines muljet avaldava kõnega. Ta ütles, et see kleit tema seljas on ostetud taaskasutusest ja maksis 25 Taani krooni. Tema auto on kõige vanem Kopenhaagenis. Ta ütles, et kui ta palka saab, siis jätkub sellest eelmisel kuul võetud võlgade tagasimaksmiseks ja juba järgmisel päeval peab ta hakkama uuesti võlgu võtma. Ta palus: muutke neid ebaõiglasi autorikaitsereegleid. Ja ta sai tormilise aplausi osaliseks. Režissööri järel sai sõna mu vasakul käel istunud väga heas ülikonnas produtsent, kelle sõnum oli lihtne: «Hoidke käed eemale autoriõigusest, olemasolev süsteem toimib väga hästi!» Ka tema sai suure aplausi osaliseks. Mõtlesin siis, miks nad ei võiks asju omavahel selgeks rääkida.

On selge, et 28 liikmesriigi ja lugematu hulga huvigruppide läbirääkimiste tulemus saab olla vaid kompromiss. Ent kompromissi eest aplausi ei saa. Mis siis, et see toetab loojaid ja kinnistab kasutajatele aegade jooksul väljakujunenud õigused ning loob üleeuroopalised reeglid, mis teevad kokkuvõttes kõigi elu lihtsamaks.

Ma olen veendunud, et need reeglid on praegu kehtivatest märksa õiglasemad.

3 mõtet

  • Uued reeglid toetavad aina enam digimajandusest sõltuvate loojate õiglast tasustamist.
  • Õigus levitada meeme ning paroodiat hakkab kehtima kogu Euroopa Liidus.
  • Uued autoriõiguse reeglid toetavad teadust ning kultuuriväärtuste säilitamist.

 

Artikkel ilmus 15.02.2019 ajalehes Postimees

 

 

 

Leave a Reply