Euroopa kliimaeesmärgid puudutavad iga eestimaalast

14. Jan 2021

Euroopa Liit on seadnud endale ambitsioonika eesmärgi olla 30 aasta pärast esimene kliimaneutraalne majanduspiirkond. Lahtiseletatult tähendab see, et me ei paiska oma tegevusega atmosfääri rohkem kasvuhoonegaase kui siduda suudame.

Milliseid samme selle eesmärgi saavutamiseks astuda tuleb ja mida Euroopa rohelisemaks muutumine eestimaalaste jaoks kaasa toob, selgitab intervjuus Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Kadri Simson.

Kadri Simson, te olete saanud tänaseks Euroopa Komisjoni energeetikavoliniku ametis olla veidi üle aasta. Millised on senised muljed?

See esimene aasta on olnud tõeliselt eriskummaline ning möödunud peamiselt koroonakriisi tähe all. Peamine erinevus tööga Eestis seisneb mastaabis ning minu vastutusvaldkond on hetkel väga huvitavas üleminekuperioodis. Energeetika on valdkond, mis on tihedalt seotud enamiku uue Euroopa Komisjoni prioriteetidega – seega olen tihedalt kaasatud kõikide lahenduste väljatöötamisse. Energeetikal on järgnevatel aastatel mängida võtmeroll.

Esimestele kuudele ametis järgnes teadupärast koroonakriis, mis mõjutab meie tööd ja elu tänase päevani. Nii nagu muu maailm pidi kohanema muutunud oludega, tegi sama ka Euroopa Komisjon. Esimeste muudatustena läksid inimesed üle kaugtööle ning ka volinike kolleegiumit peeti nädalaid üle videosilla.

Loomulikult pidi President Ursula von der Leyen ja tema volinike meeskond tegelema kriisi lahendamisega, kuid on rõõm tõdeda, et samal ajal ei unustatud kordagi ka pikka plaani ja meie võitlust kliimamuutustega.

Hea näide sellest, et kriisiaeg ei tähendanud töö seiskumist, on kaks algatust, millega tulime välja 2020. aasta suvel. ELi energiasüsteemide lõimimiseks ja vesiniku laialdasemaks kasutamiseks esitletud kavad aitavad muuta Euroopa aastaks 2050 kliimaneutraalseks. Selleks tuleb meil esmalt muuta energiasüsteemi, mille arvele langeb täna koguni 75 % ELi kasvuhoonegaaside heitest. Vesiniku laialdasem kasutamine on aga tõeline tulevikulahendus, mis on kogumas üha suuremat huvi.

Arvamus, et puhtam energia pole viirusejärgses maailmas enam prioriteet, on ohtlik soovmõtlemine. Tänaseks on kõik ELi liikmesriigid võtnud selge suuna kliimaneutraalsusele aastaks 2050 ning me peame oma otsuseid tegema seda silmas pidades. See pole mitte ainult õige samm meie loodusele või lastelastele mõeldes, vaid ka majanduslikult mõistlik. Investeerida tuleb homsesse, mitte eilsesse.

Ka järgnevad kuud mööduvad meil veel kindlasti viirusega võitlemise tähe all, kuid samas jätkame tööd pikema tulevikuvaatega.

Mida täpselt tähendab Euroopa roheline kokkulepe. Kes ja milles kokku leppisid?

Euroopa Komisjon eesotsas president Ursula von der Leyeniga tuli tõepoolest üsna oma ametiaja alguses välja uue keskkonna- ja majandusstrateegiaga, mis kannab nime Euroopa roheline kokkulepe. Tegemist on kavaga, mille lõppeesmärk on muuta Euroopa Liit aastaks 2050 esimeseks kliimaneutraalseks majanduseks, mis on ühtlasi vastupidav ja konkurentsivõimeline. Peame kõikides sektorites tegutsema nutikamalt ja tõhusamalt ning drastiliselt kasvuhoonegaase vähendama. Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja valdkondade ja riikide koostööd – siin on oma osa mängida ka Eestil ja igal eurooplasel.

Mida komisjon Euroopa rohelise kokkuleppega saavutada soovib? 

Kliimamuutused on pannud inimkonna fakti ette – peame tegutsema või jääme rongist lootusetult maha. Maakera atmosfääri temperatuur on kasvamas ning eurooplased tahavad, et kliimamuutustega tõeliselt tegeletaks ja et just Euroopa Liit näitaks selles vallas eeskuju. Euroopa roheline kokkulepe on Euroopa liidrite selge vastus nende inimeste üleskutsele.

Kliimamuutusi on näha ka Eestis, kus talv saabub aasta-aastalt üha hiljem. Ühest küljest on roheline lepe loomulikult keskkonnastrateegia – terviklik kava meie planeedi kaitsmiseks kliimamuutuste ja reostuse eest. Teisest küljest on tegemist Euroopa kasvustrateegiaga. Tuleviku konkurentsivõime on lahutamatu rohelisusest, sest see tähendab ka uuenduslikku, nutikat ja tõhusat. Koos NextGenerationEU kavaga aitab rohelepe meil pöörata kriisis kukkunud majanduse uuele ja targemale tõusule. Euroopa Liit saab olla teerajaja ning jagada oma teadmisi. Näiteks juba praegu on Euroopa tuuleenergia rakendamise eesrinnas.

Mis on teie hinnangul kõige olulisem, mida iga eestimaalane peaks rohelisest kokkuleppest teadma?

Aasta 2050 on seatud kliimaneutraalsuse saavutamise lõpptärminiks. Kuid selle ambitsiooni täitmiseks läbi käidav teekond koosneb väiksematest sammudest. Eesmärkide saavutamisele saab iga inimene kaasa aidata, kuigi see võib nii mõneski küsimuses nõuda muutust suhtumises ja mõttemaailmas. Näiteks sõita rohkem ühistranspordiga ja jälgida, et elektrikasutus oleks mõistlik. Samuti võib endale soetada elektriauto või renoveerida kodumaja. Eesti ja ka üldiselt Euroopa Liidu jalajälg kasvuhoonegaaside kogumahus on küll võrdlemisi väike, kuid just väikestest sammudest saavadki alguse suured teod.

Millised on esimesed sammud, mis tuleb esmajärjekorras ette võtta?

Esimene samm oli rohelise leppe tutvustamine, millele järgnes rohelise leppe investeerimiskava – rahalised vahendid, mis aitavad rohepööret ellu viia. Ei ole mõtet teha rohelist üleminekut vaid mõne piirkonna, riigi või teatud huvigruppide elu edendamiseks. Kliimaneutraalsus tuleb saavutada nii, et ükski inimene ega piirkond ei jääks eesseisvates suurtes muutustes maha.

Teise suure sammuna käis komisjon mais välja Euroopa Liidu järgmise seitsme aasta eelarve ettepaneku koos 750 miljoni suuruse taasterahastuga (NextGenerationEU), et aidata Euroopa inimestel ja majandusel kriisiga hakkama saada. Mõlemas on rohelepe kesksel kohal: enam kui triljonieurosest ELi eelarvest peab 30% olema seotud kliimaeesmärkide saavutamisega ning majanduse stimuleerimise paketi kaks põhiprioriteeti on rohe- ja digipööre.

Energeetikavalla esimestest pääsukestest oli juba juttu. Sügisel tulime välja avamere taastuvenergia ja metaani strateegiatega, suure renoveerimislaine plaaniga ning uute reeglitega üleeuroopaliste energeetikainvesteeringute rahastamiseks. Koos hea kolleegi Frans Timmermansiga esitlesime septembris ka uusi 2030 kliimaeesmärke ning analüüsi sellest, kui kaugel me liikmesriikide praegusi plaane arvestades oleme.

Me ei alusta nullist: Eesti on juba võtnud kliimaga seotud kohustusi ja seadnud eesmärke – näiteks kasvuhoonegaaside heite vähendamine 80 protsenti aastaks 2050 võrreldes 1990. aastaga ja taastuvenergia osakaalu tõus 42 protsendini 2030. aastaks. Kuidas nende (ja teiste siin mainimata) eesmärkide saavutamisel läinud on? 

Eesti on olnud väga tubli. Osa eesmärke, mis on varem seatud ja mida saab juba kontrollida – näiteks taastuvenergia osakaal aastal 2020 – oleme täitnud nii hästi, et ülesooritatud osa saame statistilise kaubanduse raames müüa maha liikmesriikidele, kellel on oma eesmärkidega raskusi. Ka aastaks 2030 on Eesti eesmärk kasvuhoonegaaside vähendamiseks ambitsioonikam kui Euroopal keskmiselt.

2050. aastaks seatud sihid nõuavad aga põhimõttelisemat muutust – kuidas väljuda põlevkivipõhisest energeetikasüsteemist? See küsimus oli ka peamine põhjus, miks vabariigi valitsus ei tulnud kohe loosungite tasandil kaasa kliimaneutraalsuse lubadusega. Esmalt oli tarvis teha analüüs, mis annaks selle võimalikkusest ja vajalikest sammudest parema pildi. Praeguseks on Eesti aga 2050. aasta eesmärkidega liitunud ja olen kindel, et need ka saavutatakse.

30 aastaga kliimaneutraalsuse saavutamine on ambitsioonikas eesmärk. Millised on kõige olulisemad muudatused, mida peame Eestis ja kogu Euroopa Liidus tegema, et see eesmärk saavutada?

Energeetikasektoris tähendab kliimaneutraalsuse poole püüdlemine ennekõike taastuva energia propageerimist ja laialdasemat kasutuselevõttu. 2017. aasta andmete kohaselt tuli Euroopa Liidu kogu energiatarbimisest 17,5 protsenti taastuvatest allikatest. Aastaks 2030 on eesmärgiks seatud 32 protsenti. Selleks peavad aga liikmesriigid, sealhulgas Eesti, konkreetseid samme astuma.

Veidi üllataval kombel kulub 40 protsenti kogu Euroopa energiatarbimisest elamutele, olenevalt kliimast peamiselt nende kütmisele ja jahutamisele. Üheks märksõnaks keskkonnasõbralikuma Euroopa loomisel ongi seetõttu majade renoveerimine, et hoida meie energiakulu kütmisel väiksemana.

Euroopa Komisjon on otsustanud roheleppe raames varasemast enam toetada amortiseerunud hoonete renoveerimist ja ka uute energiatõhusate hoonete rajamist. Nii lahendame korraga mitu küsimust: energiavaesusest – olukord, kus taskukohaste kulutustega ei suudeta piisavalt kodu kütta või energiateenuseid tarbida – energiatõhusamate hooneteni, mis aitab piirata toodetud energia raiskamist. Kui suudame kasutusele võtta puhtamad energiaallikad ja keskkonnasõbralikumad tehnoloogiad, siis saame ka keskkonda hoidvamalt toota, liikuda, tarbida ja elada.

Millised majandussektorid on kliimaneutraalsuse saavutamisel kõige olulisemad?

Olgugi et paika pandud plaan hõlmab iga valdkonda põllumajandusest digisektorini, jääb suurim raskus seatud sihtide täitmisel siiski energeetikasektori kanda. See on arusaadav, arvestades, et praegu tuleb koguni 75 protsenti EL-i kasvuhoonegaasidest just energia tootmisest ning tarbimisest. Oma ametiaja jooksul tahaksin keskenduda kolmele sambale: inimestele, meie planeedile ja Euroopa Liidu partnerlussuhetele. See tähendab, et peame mõtlema tarbijatele, hoolitsedes samal ajal keskkonna eest ja tugevdades EL-i rahvusvahelist rolli maailmas.

Kas võib väita, et roheline kokkulepe soodustab Euroopas innovatsiooni, sest vanamoodi edasi enam ei saa?

Jah, muidugi. Mõtelgem korraks tagasi aastasse 1990. See on ajajoonel tänasest päevast sama kaugel kui 2050. Kui palju uusi tehnoloogiaid on viimase 30 aasta jooksul kasutusse tulnud! Loomulikult tuleb vajalikud sammud astuda ka juba praeguseid oskusi ja tehnoloogiaid kasutades, kuid oleks naiivne arvata, et kõik roheliseks üleminekuks vajalik on juba käiku lastud. Kiviaeg ei saanud läbi seetõttu, et kivi otsa sai. Nii ei juhtu ka fossiilsetelt kütustelt edasiliikumine nafta, söe või põlevkivi lõppemise pärast, vaid tahtest teha asju mõistlikumalt ja säästlikumalt.

Skeptikud ütlevad, et sellest üksi pole kasu, kui Euroopa pingutab kliima pärast – teised piirkonnad, näiteks Aasia, saastavad endiselt ja kokkuvõttes ei muutu midagi paremaks. On see nii?

Olen viimase aasta jooksul kohtunud paljude Euroopa Liidu partneritega üle kogu maailma – seda loomulikult peamiselt videosilla vahendusel –ja neil kohtumistel on saanud kinnitust fakt, et kui soovime parandada meie maakera tervist, jääb üksi ponnistavast Euroopast väheks. Vaja on koostööd maailma suurimate majandustega, jõuda sõnumitega kohale kõikjale. Teadupärast moodustab Euroopa osakaal maailma kasvuhoonegaasidest vaid üheksa protsenti. Meie ülesanne on kaasata teisi riike ja ka erasektorit.

Paljud Euroopa ettevõtted juba tegutsevad keskkonnahoidlikuma tuleviku nimel. Nad vähendavad oma CO2-jalajälge ja võtavad kasutusele puhtaid tehnoloogiaid. Samal ajal jätkub tihe koostöö meie naabritega Aasias, Aafrikas ja mujal. Meil on vaid üks maakera ja eesmärk peaks olema kütta meie kodusid, mitte planeeti. On rõõm tõdeda, et Euroopa eeskuju on juba olnud nakkav ning enda kliimaplaanidest on teada andnud mitmed suured riigid eesotsas Hiina ja Jaapaniga.

Noored on Euroopas aktiivselt kliimateemalisi meeleavaldusi korraldanud. Kas ja millist kasu on neist kliimapoliitikale? Noored aitavad tõmmata kliimaküsimusi üha valjemalt ja jõulisemalt esiplaanile. See on ka arusaadav, sest just nemad ja järgmised põlvkonnad peavad edaspidi meie planeedi muredega tegelema. Noored julgustavad ka oma vanemaid tegema keskkonnasõbralikumaid otsuseid. Nagu enne öeldud – suured muutused saavad alguse just väikestest sammudest.

Teksti autor: Heli Lehtsaar-Karma, ajakirjanik

Leave a Reply