Kolm õppetundi valeinfoga

30. Oct 2020

Marju Himma, Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur

Kuna valeinfo esineb väga erinevates vormides ja levib ootamatuid teid pidi, siis lihtsat nipiraamatut selle täielikuks äratundmiseks pole. Valeinfoimmuunsuse saavutamiseks toon aga kolm õpetlikku näidet.

Kas teadsite, et enamasti puutub inimene valeuudistega kokku ajakirjanduse vahendusel*? Kui lugedagi vaid seda lauset ja mitte süveneda selle aluseks olevasse teadusartiklisse, mille viite leiate artikli lõpust, jääb ekslik mulje. Nimelt ilmneb viidatud uuringust, et ajakirjandus teeb faktikontrolli valeuudistele, lükkab need ümber ja selle kaudu saab suur osa inimestest teada, et taoline valeinfo levis. Seega ajakirjandus ei levita valeuudiseid, kuid selle kaudu saavad inimesed teada ka neist.

Siit 1. õppetund. Sensatsioonilise info puhul loe läbi kogu artikkel ja ka selle algallikas, et valikulise info põhjal ei jääks valemuljet.

Oleme harjunud mõtlema, et oma silm on kuningas ja kirjasõna ei valeta. Paraku ei pruugi kumbki enam paika pidada. Kuna internet võimaldab igaühel kirjutada ja avaldada, saab kirja panna ka valet ning seda kiiresti ja paljudele levitada. Kirjalik tekst võib sisaldada eksitavat või valeinfot, olla reklaami, sotsiaalmeediapostituse või mistahes muus vormis.

Fotosid ja videoid on võimalik pahatahtlikult muuta – panna inimesi videos tegema asju, mida nad kunagi tegelikult pole teinud. Seda nimetatakse süvavõltsinguks ja palja silmaga seda sageli ei tuvastagi.

Kui kahtled, ära usu ja kindlasti ära jaga!

Mõnikord pole aga üldse vaja fotot või videot võltsida – piisab vaid nende vales kontekstis esitamisest. Näiteks koroonakriisi esimestel kuudel levis sotsiaalmeedias videoid, kus näidati köhivaid ja tänaval maha langevaid haigeid. Videod olid monteeritud üksteise otsa, et võimendada nende laiaulatuslikkust.

Nii mõnigi inimene jagas neid videod süvenemiseta edasi. Piisanuks aga kriitilisest hindamisest, et mõnel videol oli paari aasta tagune kuupäevamärge, mõnel videol oli südasuvi, aga kriis algas südatalvel jne.

Siit 2. õppetund. Teksti, foto ja video puhul tuleb alati kriitiliselt hinnata, kes, millal ja mis eesmärkidel on selle teinud. Valeinfo ei olegi alati algselt vale olnud, lihtsalt vales ajas ja kontekstis tarbituna muutub see eksitavaks ja kahjustavaks. Terava pilguga tuleb infot hinnata mistahes kohas – kui kahtled, ära usu ja kindlasti ära jaga!

Koroonakriisi ajal tehtud uuringud näitasid, et inimesed hakkasid märksa rohkem lugema ajalehti ja vaatama teleuudiseid**. Miks? Sest kriitilisel hetkel otsitakse infot sealt, kust seda kõige suurema tõenäosusega usaldada saab.

Kujutlege, et satume ootamatu tormi kütkesse või toimub terrorirünnak. Kuhu lähete esmalt infot otsima? Suure tõenäosusega suundute mõne Eesti ajakirjandusväljaande veebi, teete lahti Vikerraadio või ETV. Neist saab kriisi ajal kõige kiiremat ja usaldusväärsemat infot.

Siit 3. õppetund. Rahulikul ajal tasub seirata ajakirjandusväljaandeid, valida välja need, mis on kõige operatiivsemad ja sisukamad. Siis on kriisi ajal hea teada, kust kiiret ja usaldusväärset infot saab.


* Causes and consequences of mainstream media dissemination of fake news: literature review and synthesis.

** Digital News Report 2020.

Leave a Reply