Kuidas Anija mehed Brüsselis käisid

28. Mar 2018

Mart Luik, Tallinna linnavolikogu aseesimees kirjutab kohalike omavalitsuste juhtide visiidist Brüsselisse.

Euroopa Komisjon kutsus kenadeks kevadpäevadeks hulga Eesti omavalitsuste juhte Brüsseli poliitilise eluoluga tutvuma. 31-liikmelises grupis oli inimesi 26 omavalitsusest kõikjalt Eestist: Anijast Rõugeni ja Ruhnust Kohtla-Järveni.

Kohe esimesel kohtumisel suutsime võõrustajat ungarlanna Judith’it üllatada delegatsiooni maskuliinsusega – grupis oli vaid 3 naist. Sellist pilti europealinnas pigem ei kohta. Veelgi enam jahmatas teda aga Eesti väikseima omavalitsuse Ruhnu vallavanema ütlus, et tema vallas elab püsivalt 55 inimest. “Only 55!”, ei suutnud Judith kuuldut uskuda. Võib ette kujutada, et Berlaymont’i ühe korruse ühes tiivas töötab oluliselt rohkem inimesi. Suurlinna vaatest lähtuvalt ei avalda isegi Tallinn oma 450 000 elanikuga erilist muljet. Omavalitsusjuhid võisid õhtusöögilauas rahulolevalt nentida, et Eesti paistab sealtpoolt vaadates tegelikkusest kõvasti suurem välja.

Väikese riigi kohta on meil Brüsselis väga tugev esindatus – Brüsseli kabinettides töötab mitusada eestlast. See aitas kergesti kokku panna sisuka kava, kus sees kohtumised komisjoni asepresidendi Andrus Ansipi, transpordi peadirektoraadi peadirektori Henrik Hololei, suursaadik Clyde Kulli, europarlamendi saadikute ja paljude teistega.

Juba esimesel päeval kujunesid välja arutelude põhiteemad: Rail Baltic, Brexit, ELi eelarve, ELi rändepoliitika, ühtekuuluvuspoliitika tulevik. Pea kõigil kohtumistel oli grupil üks kontrollküsimus: kas Rail Balticu rahastamine on ELi poolt tagatud? Seda kõnelejad sõnaselgelt ei kinnitanud. Ei saagi, sest uus ELi finantsraamistik ehk pikaajaline eelarve (MFF) on alles ette valmistamisel ja läbirääkimised veel ees. Küll aga kinnitati nagu ühest suust, et Rail Baltic on ELi jaoks selge prioriteet ja raha projekti jaoks leitakse.

Eesti ELi esinduses tõdeti, et Brexiti lõpplahenduse osas ei ole praegu veel täit selgust ei Brüsselis ega Londonis. Keegi pole õnnelik brittide lahkumise üle, kuid see juhtub siiski ja läheb kuningriigile maksma kuni 100 miljardit eurot. Esimest korda pärast Ameerika Ühendriikide iseseisvumist peab Suurbritannia läbirääkimisi nõrgema positsioonist ja seetõttu on Euroopa Liit seni saanud kõigis olulistes küsimustes oma tahtmise.

Lahkumine tekitab küll ELi eelarvesse augu, kuid see pole ülemäära suur. Kui brittide senised maksed ja ELi tagasimaksed kokku lüüa, on neto puudujääk ca 5% liidu aasta eelarvest. Eeldatavasti küsitakse liikmesriikidelt raha juurde, kuid sellel on omajagu vastaseid, peamiselt väiksemad netomaksjad, nagu Rootsi, Taani, Holland ja Austria. Samas on liidu juhtriik ja suurim netomaksja Saksamaa maksete suurendamisega nõus. Brexiti puudujäägi katmiseks kärbitakse ka Ühtekuuluvusfondi kuni 10%, nii et mingil moel saavad seda tunda kõik liikmesriigid.

Rändpoliitikas tõdeti, et suurem kriis on praegu möödas, sest Türgi-Kreeka piir üldiselt peab ja ka Liibüast saabuvate paadipõgenike voogu on suudetud ohjeldada. Küll aga puudub pikaajaline lahendus, kuidas EL suudaks tõhusalt oma piire kaitsta. Isegi Brüsselis nenditi, et mõne aasta taguse ümberpaigutamise programmi võib lugeda ebaõnnestuks. Algselt plaanitud 160 000 pagulasest suudeti reaalselt ümber paigutada 20 000 ja neistki on paljud tänaseks sihtriigist lahkunud.

Omavalitsusjuhtide hulgas tekitas enim diskussiooni küsimus, kas oleks mõistlik jagada Eesti kaheks regiooniks, et Ühtekuuluvusfondist rohkem toetusi saada. Tallinn ja Harjumaa oleks siis üks regioon, mille kõrge SKP lükkaks nad toetusesaajate hulgast välja. Küll aga võidaks sellest madalama SKPga ülejäänud Eesti, mis jääks teise regiooni. Kentsaka nimega NUTS2 plaani toetajate hinnangul võidaks Eesti sellest kokku kuni 500 miljonit eurot. Euroopa Komisjoni regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadis juhiti aga tähelepanu sellele, et praeguste reeglite kohaselt pole Eesti jagamine lihtsalt võimalik. Regioonis peab elama vähemalt 800 000 inimest ja ükskõik kuidas Eestit poolitada, sellist latti me ei ületa.

Komisjoni asepresidendile Andrus Ansipile on Euroopa igati hästi mõjunud. Puhanud ja energilise olemisega rääkis ta digivaldkonna arengust. See oli vist aastal 2014, kui Ansip hakkas rääkima vajadusest kaotada Euroopas teleprogrammide jm meedia geoblokeerimine ehk asukohapõhine tõkestus, sest ka tema abikaasal peaks olema õigus vaadata Kanal 2s jooksvat Türgi seriaali. Siis vaadati teda kui kuutõbist, et kuidas ta julgeb suurte meediafirmade rahakoti kallale minna, aga juba nüüd saab geoblokeerimise kaotamine reaalsuseks. Sama lugu oli mobiilse interneti hindade jõulise kärpimisega – algselt võimatuna tundunud kava sai ellu viidud ja kaotajaid õieti polegi. Uus suur teema on tehisintellekt, mille puhul rääkis asepresident sellest, kuidas sipelgad alati kõige lühema teeraja toiduni kollektiivselt sisse tallavad.

Hääd Belgia õlut mekkides nentisid Eesti omavalitsusjuhid kokkuvõttes, et need paar päeva Brüsselis sai koos veedetud suurepäraselt. Programm oli sisukas ja korraldus laitmatu. Suur aitäh selle eest, Kadri ja Katrin!

Brüsseli kohtumistel osalesid: Aigar Kalk Rõugest, Aimur Liiva Kiilist, Aivar Saarela Mustveest, Alari Kirt ja Toomas Uudeberg Tapalt, Arvi Karotam ja Jaan Oruaas Anijalt, Enn Kuslap Torilt, Erik Sandla Harkust, Erkki Keldo Põltsamaalt, Harry Pajundi Sauelt, Heiki Kukk ja Jaan Urvet Ruhnult, Jaanus Barkala Otepäält, Jüri Ellram Järvast, Ljudmila Jantšenko Kohtla-Järvelt, Maano Koemets Elvast, Madis Kallas ja Tiiu Aro Saaremaalt, Mart Luik Tallinnast, Merle Prussak Koselt, Mikk Lõhmus Lääne-Nigulast, Mikk Pikkmets Läänerannast, Priit Lomp Kastrest, Radz Sauk Luunjast, Raido Tetto Viru-Nigulast, Rauno Võrno Vinnist, Tanel Viks Vormsilt, Tiit Vahenõmm ja Martti Rehemaa Sakust ning Ülo Tulik Võrust.

Leave a Reply