Lihvige ridade vahelt lugemise oskust!

29. Oct 2020
Kadri Ugur nendib, et eriti sotsiaalmeedia puhul ei tajuta enam, kelle loodud infot tarbitakse ja seetõttu on väga oluline osata infot kriitiliselt hinnata. Foto: Kristina Masen

Öeldakse, et ajalugu kordub. „Meie eakad kasvasid üles ridade vahelt lugedes – kõik oskasid seda. Nüüd oleme tagasi ajas, kus tuleb jälle lugeda ridade vahelt: tuleb lugeda välja ärihuvi, poliitiline huvi. Lihvige see oskus uuesti puhtaks,“ soovitab Kadri Ugur, OÜ Isejutt koolitaja, kes on kommunikatsiooni uurimise ja õpetamisega nii Tartu Ülikoolis kui ka mujal tegelenud ligi kolm aastakümmet.

Oktoobri lõpus toimub meediapädevuse nädal. Alustuseks peaksime ühtemoodi aru saama sellest, millest räägime. Seega – mis on meediapädevus?

Määratlusi on väga palju, eriti seepärast, et keegi ei julge enam defineerida, mis on meedia. Meedia tähendab ühelt poolt ajakirjandust koos toimetustega, kuid teisalt on see ka äri. Lisaks on meil nn igamehemeedia, kus luuakse meediaväljaandeid, mis teesklevad, et nad on ajakirjad, aga tegelikult pole. Lisaks on suhtlusmeedia. Seega enam ei saa hästi määratleda ei tehnoloogia- ega kanalipõhiselt, mis on meedia.

Mu meelest sobib selline definitsioon: meediapädevus on inimese suutlikkus tulla toime eri meediavormidega. Meediavormid on aga seotud meediakeskkonnaga, milles inimene elab: tädi Maali metsade vahel elab teistsuguses meediakeskkonnas kui tädi Maali keset linna. Seega pole meediapädevus universaalne, vaid sõltub sellest, millist meediat inimene tarbib.

Siin tuleb mängu ka digipädevus – see on tänapäeval eeldus, et inimene saaks infole ligi. Veel üks näide ligipääsetavusest: kui tänavu 12. märtsil kuulutati Eestis välja eriolukord ja Vikerraadios kanti üle Jüri Ratase kõne, siis kuulmispuudega inimesed sellest osa ei saanud. Siiski reageeriti kiiresti ja infotunnid said ka viipekeelse sünkroontõlke.

Nii et kokkuvõttes võib öelda, et meediapädevus koosneb suutlikkusest informatsioonini jõuda ehk oskusest leida üles info, mida vajad, samuti oskusest aru saada kanali spetsiifikast, näiteks suudad eristada, mis vahet on ERR-il ja Uutel Uudistel. Vaja on ka oskust infot kriitiliselt hinnata ja saada aru meediamajanduse põhimõtetest, et meediatarbijana oled üheaegselt nii kaup kui ka tarbija.

Kas meediapädevuse puhul võib rääkida vanuselisest erinevusest: kas noored on meediapädevamad kui vanemaealised? Või vastupidi?

Noorte ja vanemate meediakasutuspraktika on väga erinev. Eesti uuringute põhjal võib öelda, et kasutuspraktikate piiri võib tõmmata umbes 50. eluaasta juurde, aga see on loomulikult väga individuaalne – on ka üle 70-aastaseid, kes on igapäevased uue meedia kasutajad. Siiski on eakate hulgas rohkem neid, kes loevad paberajakirjandust ja tarbivad traditsioonilist televisiooni, nagu ETV, Kanal2 ja TV3.

Mu viimased kogemused õpilaste ja üliõpilastega näitavad, et alla 25-aastased elavad täiesti teises maailmas. Eakate jaoks on raadio- või TV-programm elu rütmistaja, aga noorte jaoks on mõistetamatu, miks peaks istuma kindlal ajal teleka ees. Ka eestikeelsest meediaruumist ei leia noored enda jaoks eriti midagi.

Meediapädevuse olulisust võib vaadelda mitmel tasandil: üksikisikul on oht mõjutada oma elu negatiivses suunas (nt investeerimispettuse ohvriks langedes), aga millised on meediajuhmuse mõjud ühiskonna tasandil?

Mõjud on otsesed, näiteks valimistulemuste näol. Brexit on hea näide, kuidas elu kohta lihtsustatud väiteid esitades saadki soovitud tulemuse – meedias on sisu loomine väga lihtsaks muutunud ja oma sõnumi levitamiseks pole vaja suuri ressursse.

Eestistki saab näiteid tuua veendumusmeediast, mille sisu toodetakse teatud poliitilisest eelistusest lähtuvalt, või ollakse millegi vastu (nt vaktsiinid, pagulased) või poolt (nt ökoeluviis). Veendumusmeediast tilgub sisu ka peavoolumeediasse, mis nende sõnumit võimendab.

Koroonakriis on allikakriitika tähtsuse taas rambivalgusesse tõstnud – tähtis on suuta aru saada, millisest allikast üks või teine infokild pärineb. Mõjukas poliitik võib küll rääkida hanerasvast ja soojadest sokkidest, aga minu meelest peaks iga meediakasutaja aru saama, et viroloogi, immunoloogi, kiirabiarsti ja epidemioloogi arvamus on hoopis suurema kaaluga.

Meediaplatvormide usaldusväärsuse uuringud näitavad, et kõige rohkem usaldatakse telet ja raadiot (2019. aasta eurobaromeetri andmeil mõlemad veidi üle 60%), seejärel tuleb trükimeedia ja veebiväljaanded, kõige vähem usaldatav on sotsiaalmeedia (23%). Kas see tähendab, et seda, mida räägitakse televisioonis ja raadios, võib uskuda, ja sotsiaalmeedias levitatavasse infosse tuleb suhtuda skeptiliselt?

Platvorm ei määra mitte midagi. Kuigi televisiooni toota on kõige raskem, on piirid tele-, raadio- ja trükimeedia vahel praktiliselt olematud. Toon näite. Oletame, et loete Pärnu Postimehest uudist, õhtul kuulete sama Kuku raadiost, järgmisel päeval ilmub see Postimehe veebis ja „Reporteri“ uudistes. Kui juba neljas kanalis räägiti, siis järelikult peab uudis olema tõsi? Aga ei pruugi, sest tegemist on sama uudisega, mida on levitanud samale omanikule kuuluvad eri kanalid. Eriti sotsiaalmeedia puhul ei tajuta enam, kelle loodud infot tarbitakse.

Kusjuures sotsiaalmeedia usaldusväärsus on märksa kõrgem, kui inimesed julgevad tunnistada. Põhjus on lihtne – inimesed, kes sotsiaalmeedias uudiseid jagavad, on sõbrad ja järelikult jagavad häid asju. Tähtis on siiski aru saada, kes selle info on loonud: Google, Facebook ja Youtube ei loo ise mitte midagi, nii et see pole argument, et ma guugeldasin või leidsin Youtube’ist – selle taga on alati keegi ja sel kellelgi on mingid huvid: näiteks huvi täita seadust nagu avalik-õigusliku meedia puhul, või huvi teenida selle pealt, et inimesed pööravad uudisele tähelepanu. Nii et alati tasub iga info puhul mõelda, kuidas see info minuni jõudis.

Kas sõprade usaldamisega ongi seletatav see, et sõbra Facebooki kontol nähtud infot jagatakse oma sõpradele laiali, süvenemata, kas see üldse on jagamist väärt?

Meil on näiline kontroll selle üle, keda oma sõbraks võtame. Kuna oleme sotsiaalsed olendid, oleme valmis uskuma, usaldama ja toetama. Siin on veel üks nüanss: kui mu seinal postitab keegi midagi, mis mulle ei meeldi, siis ma saan ta blokeerida, järelikult on mu profiilil varsti ainult need inimesed, kelle seisukohad on minu omadega samasugused, ja nii ei jõua muu info enam minuni. Teisisõnu: me usaldame meelsamini neid, kellega nõus oleme.

Mingis mõttes on meil kogu aeg 1. aprill – tehakse nii naljauudiseid kui ka kogemata ja meelega valeuudiseid. Mil moel saab meediatarbija kontrollida, kas info on tõene?

Tasub mõelda viiele kriitilisele küsimusele: kes on info loonud, kuidas ja millega see info mu tähelepanu köitis, kuidas minust erinevad inimesed võiksid sellesse infosse suhtuda, milliseid allikaid on kasutatud, kes ja miks mulle seda infot annab? Lisaks tasub mõelda, mida ma teada sain ja mida mitte, st mida mulle ei öeldud?

Nii et kui on mainitud sõltumatut Šveitsi laboratooriumit, siis võiks küsida, kus ta täpselt asub ja kellest ta ei sõltu? Või nagu Karlsson küsis Majasokult, kui Majasokk talle ütles, et on tuhandeid lapsukesi, kes annaksid ükskõik mida selle hautise eest – Karlsson võttis seepeale paberi ja pliiatsi välja ning palus neist kolme nimesid ja aadresse. Tõepoolest, mis tähendab, et on tuhandeid lapsi, kui sa ei suuda neist ühtegi nimetada? Karlsson on väga hea meediapädevuse eestkõneleja.

Mil moel võib veebimeedia tasuliseks muutumine mõjutada meediatarbimist?

Väga suuresti mõjutab. Sellega tehti kogu maailmas aps, et alguses oli veebimeedia tasuta. See ei saa olla tasuta – kvaliteet maksab. Sa võid saada tasuta meediat, näiteks veendumusmeedia on enamasti tasuta ligipääsetav, sest seda rahastatakse kindlate põhimõtete järgi, see on propaganda, mille eest ei maksa lugeja ega tellija, vaid keegi teine. Veendumusmeedias on tänu sellele ka vähem reklaami ja seda on lihtsam lugeda.
Maksumüüri küsimus on praeguseni lahendamata. Seal on teine pool veel: toimetused on pandud vastutama klikkide eest – iga autor, toimetaja, toimetuse juht on surve all müüa. Näiteks on mõnes toimetuses olnud suur ekraan, kust on näha, kellel on rohkem tasulisi klikke. Kujutlege, millise pinge see igale ajakirjanikule paneb!

Ka müügiargumendid on muutunud: traditsioonilises meedias oli reegel, et pealkiri peab olulise ära ütlema. Tasulise meedia ajastul pole sel mõtet ja seepärast on pealkirjad muutunud ähmaseks. Pealkiri ei ütle enam loo sisu ära, vaid pealkirju luuakse teistsuguse loogika alusel.

Mida võiks lõpetuseks nii noortele kui ka vanemaealistele soovitada?

Me kõik tuleme oma lapsepõlvest ja noorusest, sel ajal kujunevad harjumused. Meie eakad kasvasid üles ridade vahelt lugedes – kõik oskasid seda. Oleme üle elanud perioodi, kus ajakirjandus ühendas, tõmbas käima, pani meid liikuma ühes suunas, seega me usaldasime meediat vägagi. Nüüd oleme tagasi ajas, kus tuleb jälle lugeda ridade vahelt: tuleb lugeda välja ärihuvi, poliitiline huvi.

On hästi tähtis, et elukogenud inimesed saaksid aru, et see aeg on jälle tagasi. Lihvige see oskus uuesti puhtaks, sest noortel seda oskust polegi! Nad kompenseerivad seda sellega, et filtreerivad infot, mis nendeni jõuab, aga see pole väga jätkusuutlik, sest nii saadakse ainult ühepoolset infot ja otsused muutuvad ebapädevaks.

Loomulikult oleks lihtne elada maailmas, mis toimib ühtede reeglite järgi. Inimesed mõtlevad aga erinevalt ja nende eelistused on erinevad – see on reaalsus. Samas erinev olemine ei tähenda seda, et peame olema üksteise vastu. Me ei lähe katki, kui ütleme teisele lugupidavalt, et mina arvan teisiti.

Autor: Heli Lehtsaar-Karma

Artikkel ilmus 29.10.2020 Maalehe vahel

Leave a Reply