Kas Molenbeeki ümber peaks betoonist müüri ehitama?

16. Aug 2017

Vasakult paremale: Jaak Jõerüüt, Uku Särekanno, Arp Müller, Andres Kahar ja Heldur Meerits

Paides Arvamusfestivalil piirideta Euroopa turvalisuse ja terrorismi üle arutanud Heldur Meerits, Jaak Jõerüüt, Andres Kahar ja Uku Särekanno olid ühel meelel, et terrorismi ärahoidmiseks tuleb paljusid probleeme vaadelda üksikutest tegudest laiemalt.

Arp Mülleri juhitud arutelu algas publikule esitatud küsimusega „Kuidas oleksid valmis panustama ühiskonna suuremasse turvalisusesse?“. Selgus, et 26 protsenti vastanuteks oleksid nõus andma riigile loa registreerida andmed oma reiside kohta ja 25 protsenti oleksid nõus ka piirijärjekorras seisma, kuid suurim osa vastanutest, ligi kolmandik, ei oleks suurema turvalisuse nimel nõus senistest õigustest loobuma. Samas näitab Eurobaromeetri küsimus, et 75 protsenti Eesti elanikest arvab, et Euroopa Liit peaks senisest enam tegelema terrorismivastase võitlusega.

Meeritsa ja Kahara hinnangul on terrorismi vastane võitlus küll oluline, kuid mitte kõige tähtsam Euroopa Liidu ees seisev probleem. Jõerüüt on aga enda sõnul selles küsimuses „pigem keskmine eestlane“. „Siia klapiks vist Soome kuulsa suusahüppaja Matti Nykäneni nali, mida tema mõtles tookord täiesti tõsiselt,“ rääkis Jõerüüt, „see on see fifty-sixty“. Ta selgitas, et inimesed tajuvad terrorit väga erinevalt. Osa inimesi seostavad seda konkreetsete tegudega, teiste jaoks on see aga otseselt seotud turvatundega.

Võidelda tuleb mitmel rindel

Ka Meeritsa sõnul tuleks terrorismiga seotud probleeme vaadelda laiemalt üksikutest ebainimlikest tegudest. Vägivalla hoogustumise üks olulisi põhjusi on see, et osa inimeste ootused elule on suuremad, kui nende tegelikud võimalused, rääkis ta. Pettumustes hakatakse aga süüdistama teisi inimesi. Seetõttu tuleks terrorismi ärahoidmiseks Meeritsa sõnul kindlasti tegeleda ka sotsiaalsete probleemidega.

Särekunno hinnangul tuleks lisaks ühiskondlikele ja konkreetse terroristi probleemidele püüda mõista ka väljaspool Euroopat toimuvaid protsesse, mille hulka kuuluvad ränne ja Lähis-Idas toimuvad arengud. Ta rõhutas, et terroritegude taga on tavaliselt suured organisatsioonid, mille vastu võitlemiseks tuleks Euroopa Liidu liikmesriikidel teha koostööd ja leida infotehnoloogilisi lahendusi tõhusaks andmevahetuseks.

Kahara sõnul tuleks tähelepanu pöörata ka sellele, et terrorism ei ole uus nähtus – terrorit esines näiteks juba Suure Prantsuse revolutsiooni ajal ja bolševistlikult Venemaal, kus valitses riiklik terror. Radikaalide tegevuse taga on aga tavaliselt olnud utopistlik ideoloogia, mille järgijad ei ole pidanud võimalikuks saavutada oma eesmärke radikaalsete meetoditeta.

Vähem ohvreid ei tähenda väiksemat ohtu

Statistika näitab, et terrorismiohvrite arv tänapäeval väiksem kui ligi 50 aastat tagasi. 1970. aastatel suri terroristide käe läbi Lääne-Euroopas igal aastal üle 400 inimesi, samas kui möödunud aastal hukkus terrorismi tõttu Euroopa Liidus 142 inimest. See ei tähenda Jõerüüdi arvates aga kaugeltki, et islamiterrorismist tulenevat ohtu oleks väiksem, kui arvatakse. Statistikast olulisem on tema sõnul terrorismi kui nähtuse tõsiduse mõistmine.

Ka Särekunno sõnul on see, kui inimesed ennast ebakindlalt tunnevad, alati väga suur probleem nii valitsusele kui ka kogule ühiskonnale. „Viimane kümnend on Euroopa jaoks olnud nagu pohmelus pärast pidu,“ rääkis Särekunno. Kui enne seda oli ilus aeg, mil Euroopa Liit laienes ja majandusel läks hästi, siis nüüd tuli eurooplastel hakkama saada majanduskriisi ja Euroopast väljaspool tekkinud probleemidega, mis tekitas inimestes hirmu ja ebakindlust. Just need muutused on Särekonna hinnangul otseselt seotud ka Brexitiga.

Selleks, et terrorismi tekkepõhjuseid mõista, tuleb Jõerüüdi sõnul vahel kuulata ka negatiivseid analüütikuid ja loovinimesi. Hea analüüsi ja tulevikuvaate võivad tema sõnul anda ka ilukirjanduslikud teosed. Näiteks sobivad Rootsi politsei probleemide mõistmiseks Jõerüüdi hinnangul suurepäraselt Rootsi krimikirjaniku Henning Georg Mankelli lood inspektor Kurt Wallanderist. Jõerüüt märkis, et igas Wallanderi loos on algusest peale väga palju juttu Rootsi politseisüsteemist, raha vähesusest ja rumalatest reformidest. Kuigi kirjanik ise on igasse raamatusse lisanud märkuse, et tal on romaanikirjaniku vabadus ja üksüheseid vasteid teosest otsida ei ole mõtet, räägivad Rootsi kõrged politseiametnikud Jõerüüdi sõnul praegu murelikult sellest, millest Mankell kirjutas 20 aasta eest.

Müürid ja tarad probleemi ei lahenda

Mülleri küsimuse peale, kas terrorismiga seotud probleemidest tuleks eeskuju võtta Iisraelist ja ümbritseda näiteks Brüsseli Molenbeeki linnaosa betoonmüüri ja taraga, vastasid arutelus osalenud üksmeelselt „ei“. „Ei saa võrrelda väikest riiki Iisraeli Euroopaga,“ rõhutas Kahar. Peale suuruse eristab Euroopa riike Iisraelist tema sõnul näiteks ka see, et lõhkematerjale ei pea Euroopasse väljastpoolt piiri sisse tooma. Vastupidi, nende kaevandajatega on kimpus ka Eesti politsei. Müüri taha pugemine  ei ole Kahara arvates kunagi ka parim lahendus olnud.

Ka Molenbeeki piiril elav Särekunno ei näe müüride ja tarade ehitamises lahendust. Tara hoiaks tema sõnul Brüsselist eemale ehk põdrad ja rebased, keda lähedalasuvast metsast aeg-ajalt linna sattub, aga mitte terroriste, sest enamik neist on inimesed meie enda kõrvalt. Näiteks oli üks Brüsseli metroos enesetapurünnaku korraldanud terrorist Belgia olümpiakoondise liikme vend.

Abi võiks Särekonna sõnul olla heast luureteenistusest, kes kurjategijad õigel ajal avastab, kuid ka suurema sotsiaalse sidususe poole püüdlemisest. „Ma ei usu kindlasti ka naiivselt seda, et on võimalik ehitada üles selline haridussüsteem, mis kõik pahurid välja võtab ja kenadeks inimesteks kasvatab, aga püüdma peab,“ on Särekanno veendunud. Meeritsa ja Särekanno hinnangul oleks kasu ka sellest, kui Euroopas peetaks rohkem dialoogi islamiusuliste ja nende liidritega, kes peaksid võtma juhtrolli ja mõistma vägivalla hukka.

Kahara sõnul on oluline ka teada, kes ja kunas Euroopa Liidu välispiiri ületavad ja kuhu nad seejärel suunduvad. Selleks teevad Euroopa Liidu liikmesriigid praegu küll tihedat koostööd, kuid näiteks kõiki liikmesriike hõlmavat statistikat selle kohta, kui palju on Euroopas inimesi, kelle täpne asukoht on ametivõimudele teadmata, Kahara sõnul veel olemas ei ole.

Selleks, et riigivõimudel oleks Schengeni viisaruumis viibivate kolmandatest riikidest pärit inimeste kohta parem ülevaade, kavandatakse 2020. aastaks luua keskne andmebaas. Praegu on kõigil liikmesriikidel eraldi andmebaasid. Kuigi praegu on keskselt seotud üksnes andmebaas, milles jagatakse andmeid kurjategijate kohta, ei ole Kahara sõnul Eesti ametivõimudel ka praegu oma partneritelt vajaliku info kättesaamisega probleeme. Kurjategijate kiiret arreteerimist võib aga vahel takistada demokraatlikes riikides kehtiv inimõigusi kaitsev süütuse presumptsioon, mis tähendab, et kedagi ei tohi kuriteos süüdistada enne, kui ta on tõenditele põhinedes süüdi mõistetud.

Kas turvalisus, privaatsus või mõlemad?

Särekanno toonitas ka, et inimene, kes võib olla ohtlik, tuleks ära tunda juba siis, kui ta ilmub Euroopa Liidu välispiirile. See ei ole võimalik elektroonilise suutlikkuse ja võimekate sisejulgeolekuasutusteta, kes peavad kahtluse korral paratamatult ka inimeste isiklikes andmetes tuhnima.

Seetõttu on ajakohane küsimus, kui palju on Euroopa Liidu kodanikud nõus oma privaatsusest turvalisuse nimel ära andma. Näiteks on Euroopas hiljuti arutatud selle üle, kas inimestele peaks võimaldama krüpteeritud andmete edastamise. Meeritsa sõnul on krüpteeritud andmetega nii, nagu kirvega, mida saab kasutada nii paadi ehitamiseks kui ka naabrimemme mahalöömiseks, mistõttu on väga keeruline öelda, kas selline andmevahetus on pigem positiivne või negatiivne.

Kahar lisas, et julgeolekuasutused saavad terrorirünnakuid ära hoida vaid siis, kui neile on antud selleks vajalikud võimalused. See tähendab aga paratamatult, et põhiõigustes tuleb natuke järele anda. Otsuse, millistes õigustes, kui palju ja missugustes tingimustes järele anda tohib, peab aga Kahara sõnul tegema iga riigi demokraatlikult valitud parlament.

Kahar ja Jõerüüt rõhutasid ka, et teistegi isikuvabadusi piiravate otsustega tuleb olla väga ettevaatlik. Kuigi näiteks mõned meediaga seotud piirangud võivad esmapilgul tunduda vajalikud terrorismiga võitlemiseks, ei tohi ära unustada, et meedia on ühiskonna valvekoer. Sellele ei saa piiranguid kehtestada juhul, kui soovime elada vabas demokraatias, mitte riiklikku terrorit kasutavas totalitaarses süsteemis.

Heldur Meerits on Eesti investor ja vabamõtleja.

Jaak Jõerüüt on Eesti proosakirjanik, luuletaja, diplomaat ja poliitik.

Andres Kahar on KAPO pressiesindaja.

Uku Särekanno on Eesti diplomaat ja Euroopa Komisjoni rändeekspert.

Arutelu kandis üle Vikerraadio ja seda saab järelvaadata siit.

HEILIKA LEINUS, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse kommunikatsiooninõunik (eesistumine)

Leave a Reply