President Kaljulaid: valijatele peaks Euroopa Liidu olemust selgitama inimkeeli

10. May 2018

Kersti Kaljulaid, Eesti Vabariigi president

Vabariigi Presidendi kõne 9. mail Euroopa päeva seminaril “Eesti valikud ehk kuidas olla korraga eestlane, eurooplane ja maailmakodanik”

“Head Euroopa päeva kõigile!

Alustuseks – Euroopa Liit on keeruline juriidiline konstrukt, millest keegi mitte kunagi mitte midagi aru ei saa, mille otsustusprotsessid on keerulised, väitluste tulemused ettearvamatud ja üleüldse läheb kõigele kohutavalt kaua aega.  Õige?

Aga võtame siis siia kõrvale ühe teise, meie endi kohta käiva ja olgu öeldud, et minu meelest samavõrra ülekohtuse väite – digitaalne asjaajamine on ohtlik, sest digikandjal info võib sattuda võõrastesse kätesse ja digitaalne riik on haavatav küberrünnakutega.

Miks ma need kaks maailmas võrdlemisi levinud väidet kõrvuti panen, lisaks sellele, et nagu juba öeldud, mõlemad on hirmus ülekohtused?

Aga seepärast, et mõlema väite esitajad nõuavad

a) Euroopa Liidult ja
b) digitaalselt riigilt midagi, mida nende asemele ette kujutatavad või eksisteerivad reaalmaailma alternatiivid ei paku nagunii.

Digitaalne riik ei ole absoluutselt turvaline, ta on ainult turvalisem kui paberist riik, sest digikandjate info lugemine on jälgitav.

Samamoodi ei ole Euroopa Liit absoluutselt efektiivne, ta on kõigest efektiivsem kui 28 riigi omavahelised majanduslikud ja poliitilised suhted summaarselt oleksid ilma Euroopa Liiduta.

Nagu armastavad öelda meie Briti sõbrad – thank god the rest are sticking together, imagine if we had to redo our relations not with one, but all 27 separately.

Nii et Euroopa Liit ei ole aeglane ega ebaefektiivne.

Kui võrdlusbaas võtta õige – elukorraldus kontinendil, kus neljast vabadusest kasvõi mõnda üritataks saavutada vaid kahepoolsetel kokkulepetel põhinedes või siis ad hoc, mitte Treaty-põhiste, eelnevalt kokku lepitud mängureeglitel põhinevate liikumistega.

No näiteks prooviks inimeste vaba liikumist korraldada spetsiaalselt selleks otstarbeks kokku kutsutud Euroopa rahvaste kongressiga.

Või lahendada migratsioonikriisi Euroopa migratsioonifoorumiga. Ainuüksi ettevalmistuseks kuluks mitu aastat, selmet et Brüsselisse kokku sõita, harjunud kombel päevakord lauale võtta ja arutama hakata. Vaat nii.

Muidugi ei kasuta me ELi nimelist meile antud tööriista alati tema intelligentset potentsiaali rakendades, vahel lööme mikroskoobiga naelu seina ja vahel

üritame haamrit mikroskoobina ka kasutada, aga suures pildis arvan ma, et Euroopa rahvaste omavahelised suhted on ELi tõttu ikka väga palju sügavamad ja seetõttu Euroopa tervikuna ka majanduslikult arenenum, kui ta ilma ELita oleks iial olnud. Seejuures – rõhutan, mulle väga olulisena – loobumata rahvusriikide põhimõttest.

Me pole pidanud ära andma midagi meile rahvuse, keele ja kultuuriruumina olulist selleks, et liitu kuuluda. Mitte midagi. Kultuurilisi nõudmisi ei esitata, ainult õigusriigi põhimõtteid, inimõigusi ja võrdse kohtlemise põhimõtete austamist nõutakse.

Meie ühinemisest Euroopa Liiduga on möödunud juba 14 aastat. Oleme näinud piisavalt Euroopa Liidu köögipoolt, eriti eelmisel poolaastal eduka Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ajal. Kaitsnud edukalt Eesti huvisid. Ja mulle ei meenu, et selle 14 aasta jooksul oleks kuidagigi seatud kahtluse alla eestlaseks olemine.

Vastupidi, Euroopa Liit panustab suuri ressursse meie õiguskeele arengusse, mida võiksime oma huvides pareminigi ära kasutada.

Liidu juures on palju andekaid terminolooge, kes vabatahtlikult on valmis panustama oma valdkonna sõnavara arendamisse, kui me vaid kodu-Eestist viitsiksime neid kaasata. Nad on vahel pisut kurvad, et me ei viitsi.

Me võime ennast eestlastena tunda kindlamalt kui kunagi varem. Mida enam on meil usku endisse, eestlaseks olemisse, seda lihtsam on meil tunda end ka eurooplastena. Üks täiendab teist.

Kahe vahel puudub vastuolu. Siiski – Euroopas eksisteeriv ja süvenev ida-lääne, avatuse-suletuse vaheline vastandumine, meie ühiskondade alustaladeks olevate õigusriigi põhimõtete kahtluse alla seadmine siin-seal, sunnib meid järele mõtlema selle üle, kas midagi on minemas teisiti ja kas see teistsugune Euroopa sobiks meile enam või vähem. Kas me täna teame sama hästi kui näiteks aastal 2004, mida tähendab eurooplaseks olemine? On ju vahepeal selgunud, et Poola torumees ei ole sama hea eurooplane kui Walesi autolukksepp, vähemasti mitte siis, kui ta töötab Suurbritannias.

Paistab ka, et Saksa ärihuvid kaaluvad, vähemalt kui jutuks on merealustes duktides liikuvad orgaanilise süsiniku molekulid, alati üles ühishuvi vähendada sõltuvust teatud päritolu energiakandjatest. Ülekohut tehakse aeg-ajalt meile ja teeme meie teistelegi, nende nägemuses kindlasti.

Aga, nagu sai öeldud, ideaalset Euroopat me tänast kirudes ei saavuta. Eurooplaseks olemine ei ole matemaatiline tehe, kus aluseks on võetud saadavate eurotoetuste summa. Või pelk geograafiline asukoht. Või kõikide Euroopa lepingu artiklite ja direktiivide paragrahvide summa.

Eurooplaseks olemine tähendab ametnikule ja poliitikule tegelikult tavapärast vilgast diplomaatiat, lihtsalt Euroopa lepinguga lihtsustatud tegutsemisruumis, aga selle eest tavapäratult laias teemaderingis, kui seda võrrelda tavapärase riikidevahelise suhtlusega.

Keskkond, looduskaitse, toiduohutus, koolilaste vahetus liikmesriikide koolides, kutsekoolides ja ülikoolides, kui mainida vaid mõnda olulist, aga võib-olla mitte igapäevaselt kohe meenuvat valdkonda.

Tavalisele inimesele tähendab eurooplaseks olemine tõeliselt suurt valikuvabadust oma igapäevaelus või oma unistuste realiseerimisel. Need vabadused on muidugi eriti suured liidus sees – aga on kindlasti suuremad ka globaalses ruumis. Kui palju viisavabadust tuleb meile kätte väiksema pingutusega seepärast, et oleme Euroopa Liidus. Kui palju turule pääsemisi on avatud, sest on avatud meile kui ELi liikmesriigile. Euroopa Liidu kodanikul on paganama lihtne olla maailmakodanik.

Me kipume unustama, kui keeruline on näiteks suvalise Aafrika riigi keskmise sissetulekuga kodanikul rännata kasvõi oma kontinendil ühest äärest teise, töötada teises riigis või veel enam, reisida siia meie kanti, isegi kui ta tõepoolest tahab vaid tutvuda Pariisi vaatamisväärsustega ja siis koju tagasi minna. Meie globaalne liikuvus, suur turvatunne mistahes maailmanurgas kolada või töötada, tuleneb sellest, et me kuulume sellesse privilegeeritud inimrühma, kelleks on arenenud riikide kodanikud, sealhulgas Euroopa Liidu riikide kodanikud.

Vajadusel on meile alati kättesaadav konsulaarabi, meid aitavad partnerite saatkonnad, kui meil endil saatkondi pole – ja Eestil põnevamates reisisihtkohtades enamasti pole.

Euroopa Liit on meist teinud ennaktempos maailmakodanikud, kellele laieneb uskumatu diplomaatiline turvavõrgustik mistahes maailmanurgas reisides. Absoluutselt kindlasti maailma ohtlikemates piirkondades ei pruugi ka sellest võrgustikust piisata, seega kutsun globaalseid reisiselle siiski ettevaatusele, aga lihtsamalt kui näiteks kasvõi Ukraina kodanik saame ümber ilma käidud kindlasti.

Sama kehtib ettevõtmise ja töötamise kohta loomulikult. Eurooplane on globaalselt vaba inimene. See on meeletu privileeg.

Muidugi peavad Eesti kodanikud ja ka kõik teised eurooplased seda kõike oma võõrandamatuks, loomulikuks õiguseks. Aga see ei ole seda, kaugeltki mitte. Vaadake, kui lihtsalt me kõik kaotasime oma õiguse ja võimaluse asuda lihtsalt tööle ja elama Suurbritanniasse, riiki, mis esimeste seas meile oma tööturu avas.

Eurooplane olemine peab tähendama ka seda, et oleme valmis kaitsma neid loomulikuna tunduvaid võimalusi.

See võib mõnikord nõuda kompromisse, et meie partnerid, eelkõige nende kodanikud, tunneksid, et Euroopa Liit on ka nende suhtes õiglane. Rusikaga lauale löömine ja oma õiguse taga ajamine võib siseriiklikult anda mõnegi plusspunkti.

Aga aus poliitik peab oma rahvale ütlema – kuna Eesti tulevik on turvalisem ja jõukam edukalt arenevas Euroopa Liidus, siis tuleviku Euroopa ehitamine võib nõuda mõnikord ka järeleandmisi, mis pole kõige lihtsamini mõistetavad ja võib-olla antud kitsas valdkonnas polegi 100% meie huvidega kooskõlas.

Lihtsam võiks olla eemale tõmbuda, loobuda ühistööst mõnes valdkonnas, aga see poleks hea eestlane, kes niimoodi otsustaks.

Halb eurooplane ei saa olla hea eestlane, sest meie turvalisus ja majanduslik käekäik sõltub sellest, milline on Euroopa Liit. Liit, kus igaüks ajab eelkõige oma huvi taga, ei ole eestlasele hea liit. Liit, mis põhineb jagatud väärtustel, seda on. Jagatud väärtustel põhinev liit arvestab väiksema kauplemisjõuga liikmesriikidega.

Huvidel põhinev koostöö, mis oleks loobunud väärtustest, võiks ikka veel olla Euroopa Liit, aga selline Euroopa Liit väikeriigi seisukohast praegusega võrreldavat lisaväärtust anda ei saaks. Eurooplasena näeme me enda koduaiast ja piiridest kaugemale, mõistame partnerite muresid. Oleme solidaarsed ja paneme õla alla seal kus võimalik ja nii tugevalt, kui meie riik seda täna suudab. Me kõik teame, mida tähendab eestlaseks olemine. See ei pruugi olla samamoodi eurooplaseks olemisega. Peame omavahel arutama Euroopa tulevikku puudutavaid küsimusi ning millisena näeme selles Eesti ja eestimaalaste rolli.

See on äärmiselt oluline diskussioon, mis peab kanduma igasse Eestimaa nurka.

Meil kõigil, ennekõike aga poliitikutel, on kohustus selgitada oma valijatele inimkeeli Euroopa Liidu olemust, selle toimimise paratamatut keerukust, aga ka sellesse mudelisse ehitatud iseolemise garantiisid kõikidele riikidele.

Me peaks arutama erinevate poliitikate eesmärke, mitte ainult eelarve-eesmärke ja järgmist MFFi.

Teisalt on meil kohustus ning vajadus kuulda, millisena näevad eestimaalased Euroopa Liitu, millised on nende soovid, aga ka kartused. Avatud, läbipaistev ning vahetu suhtlemine aitab seda teadmatust vähendada. Ning suurendab loodetavasti inimeste kaasarääkimist Euroopa Liidu küsimustes ja aitab seeläbi eurooplastel meil kõigis tugevneda.

Võtsin ise ette möödunud aastal kõigi haldusreformiga loodud Eesti omavalitsuste külastamise. Alati olen kohalike volikogudega kohtumisel rääkinud ka Euroopast ning Euroopa Liidu poliitikatest.

Rõõm on, et lisaks eurorahade jagunemisele hakkame üha enam huvi tundma ka Euroopa enda käekäigu vastu. Eestlane kohalikus volikogus mõtleb Euroopaga kaasa, mitte ei otsi vastandumist Euroopa Liiduga.

Sellist Eestit me ju tahtsime? Et meie head mõtted teeks paremaks inimeste elu Brüsselis, Viinis ja Berliinis? Et sealsete inimeste head ideed võiks jõuda siia ja mõjutada meie elu? Et eestlane oleks uhke kaubamärk, mitte vaene sugulane kusagilt Venemaa naabrusest?

Olla eestlane on tänases Euroopas uhke tunne, sest meie partneritel jätkub suuremeelsust tunnustada meid selle arengu eest, mida 26 aastaga oleme saavutanud, sealhulgas ikkagi suuresti ka nende endi toel. Jätkugu meilgi suuremeelsust nüüd ja edaspidi, nii nagu meie partneritel jätkus suuremeelsust meid järele aidata. Nad ei pidanud seda tegema.  Nad ei ole meilt nõudnud mingeid järeleandmisi meile olulises – eesti keele, kultuuri ja komberuumi osas. Nad ei liigu tuleviku Euroopat ehitades edasi meieta, kui me tahame selles projektis osaleda.

Ja muidugi liiguvad nad edasi meieta, kui me lihtsalt ühel hetkel ei taha enam kaasa minna. Kui see hetk peaks saabuma, vaat siis peab igaüks meist tegema valiku, kas olla eurooplane või eestlane. Täna, Euroopa Liidu ühe aktiivsemalt kaasamõtleva tuumikriigina, ei ole mingit vajadust niisugust valikut teha.

Olgu see niimoodi kauaks ja head Euroopa päeva kõigile!”

Leave a Reply