Signe Ratso: Eesti ettevõtted võiksid raha kaasamisel olla veelgi aktiivsemad

27. Apr 2020

Euroopa Komisjoni teaduse ja innovatsiooni peadirektoraadi asepeadirektor Signe Ratso.

Taasavaldame autori loal muutmata kujul ajakirjas Eesti Tööstus (talv 2019/2020) ilmunud intervjuu, mille autor on ajakirjanik Tanel Saarmann.

“Eesti teadusasutused ja ettevõtted on Euroopast saanud sadade miljonite eest toetust. Järgmisel perioodil võib vabalt tulla uus rekord. Signe Ratso on Euroopa Liidu struktuurides üks kõige kõrgemal ametikohal asuvaid eestlasi. Ta on teaduse ja innovatsiooni peadirektoraadi üks kolmest asepeadirektorist. Ratso sõnul katavad nad neljakesi sisuliselt kõiki teadus- ja innovatsioonipoliitika valdkondi. Peale selle on aga igaühel oma spetsiifilised vastutusvaldkonnad. Ratsol on nendeks innovatsioon, rahvusvaheline koostöö ja kodanike kaasamine. Eesti Tööstusele antud intervjuus ütleb Ratso, et ehkki meie ettevõtted on olnud seni Euroopa teadus- ja innovatsiooniraha kaasates tegusad, siis järgmisel perioodil ootab ta veelgi suuremat aktiivsust. Euroopas on üldine probleem see, et kõrgtasemel teadust küll tehakse, aga rakendatakse seda vähe.

Millised on praegu Euroopa kõige suuremad väljakutsed teie vaatevinklist?

Selge on see, et teadus ja innovatsioon on alati olnud majanduse mootor. Euroopas puuduvad rikkalikud maavarad ega ole ka kasvavat elanikkonda. Me hoopis vananeme. Seetõttu on teaduspõhise majanduse arendamine olnud suur eesmärk juba alates 2000. aasta Lissaboni strateegia vastu võtmisest. Rahastus on suurenenud. Põhiline väljakutse on rahvusvaheline konkurents. Kui ei investeeri, siis minnakse meist mööda. Kiirenev tehnoloogiline areng näitab, et peame panustama rohkem. Peale selle on ka ühiskondlikud väljakutsed, nagu kliima soojenemine, rahvastiku vananemine ja tööturu muutused. Horisont 2020 oli just neile suunatud ja sama kehtib ka uue raamistiku kohta, mis on planeerimisel.

Millised on meie plussid ja kus me eurooplastena maha jääme?

Euroopa teaduse tase on jätkuvalt hea. Kui Euroopas elab ligi 7% maailma rahvastikust, siis 20% teaduse ja innovatsiooni rahastusest tuleb Euroopast ja kolmandik parimatest teadussaavutustest on pärit siit. Suhteline osakaal aga väheneb pidevalt. USA, Hiina, Jaapan ja Lõuna-Korea panustavad SKT-st kõrgema protsendi teadusesse ja innovatsiooni. Euroopa ei ole aga tugev teaduse kasutusele võtmises ja turule viimises.

Uues programmis on uus rõhuasetus Euroopa Innovatsiooninõukogul, mis peaks tugevdama finantseerimisvõimalusi eelkõige turgu loovatele innovatsioonidele. Need on liiga riskantsed, et turult raha saada. Kümnendik kogu rahastusest läheb Euroopa Innovatsioonifondi. Muide, nõukogu 22 liikmest kaks on Eestist: Heidi Kakko ja Martin Villig.
Meediast on läbi käinud, et uuel perioodil võiks teaduse ja innovatsiooni rahastus tõusta 100 miljardi euro peale.

See on olnud komisjoni ettepanek. Euroopa parlament on küsinud 120 miljardit. Lõplik otsus on siin valitsusjuhtide käes. See on väga poliitiline ja oleneb Euroopa eelarve üldisest suurusest, mis ei ole veel kinnitatud. Siiani on kõige suurema mahuga olnud põllumajandus- ja regionaaltoetused, aga suund on võetud nende vähendamisele. Eesti toetab nii komisjoni pakutut kui ka ambitsioonikamat plaani. Loodetavasti summa väiksemaks ei muutu.

Meenutame, milline oli see lõppeval perioodil.

76 miljardit eurot. Iga seitsmes kvaliteetne projekt sai rahuldatud. See näitab, et see ei olnud piisav summa.

Võtame Eesti. Kuidas see raha üldse siia jõuab? Milline on protsess?

Raha jagatakse Horisondi programmist. On kolm suunda. Esiteks alusuuringud, mida jagatakse Euroopa teadusfondi kaudu. Siis tulevad erinevad temaatilised valdkonnad, nagu tööstus, digiteerimine, kliima ja transport, kus taotlusi esitavad tavaliselt erinevad teadusasutuste ja ettevõtete konsortsiumid. Ning viimasena innovatsiooni toetamine, nagu Euroopa Innovatsiooninõukogu pilootskeem ja laenuraha Euroopa innovatsioonipanga kaudu, kus peamisteks taotlejateks on ettevõtted ise. Taotlusi hindavad reeglina sõltumatute ekspertide komisjonid, kes teevad Euroopa Komisjonile ettepaneku parimate taotluste rahastamise kohta.

Saate ehk tuua näiteid mööduvast perioodist. Mõnest projektist, mis on meelde jäänud.

Eestile on oluline ja hea teada, millised olid meie edukamad. Lõviosa toetustest on läinud ülikoolidele ja uurimisasutustele, rõhuasetusega rakendusel ja innovatsioonil. Ettevõtetest on osutunud valituks näiteks Skeleton Technologies, Graanul Invest ja Guardtime. Meie volinik toob Skeletoni alati välja kui väga head näidet.

Kuidas siis teha nii, et meie ettevõtteid oleks taotlejate seas rohkem?

Eks kõigepealt on vaja ideed, kas teadustehnoloogilist või innovaatilist. Tarvis on ka ettevõtlikkust, et taotlus ära teha ja partnerid leida. Kasuks tuleb oskus kirjutada heal tasemel taotlust. Lõpuks on vaja ideed ka kaitsta. Tuleb lihtsalt erinevatel taotlusvoorudel silma peal hoida ja vaadata, kuhu minu idee või projektitaotlus võiks asetuda. Samuti saab teemade, taotlusvoorude ja projektitaotluste puhul nõu küsida Eesti Teadusagentuuri inimestelt.

Kas eestlaste aktiivsusega võib rahul olla?

Oleme hästi osalenud ja võimekus on suurenenud. Aastatel 2007-2013 saadi 96 miljoni eest toetust. Praeguses programmis (2014-2020) on jõutud 175 miljonini, kuid see võib tõusta 230 miljoni peale, sest viimased taotlusvoorud on veel ees. Samast suurest potist moodustab see ainult 0,4%. Arenguruumi on kindlasti, eriti selles, mis puudutab erasektori kaasamist.

Kas järgmisel perioodil on ka põhjapanevaid muutusi oodata?

Jätkuvalt on fookuses ühiskondlike väljakutsete valdkonnad. Uuel perioodil vaadatakse ka eri sektorite kokkupuutepunkte. Klastris on koos kliima, energeetika, mobiilsus ja transport. Kui mõtleme uute kütuste ja tehnoloogiate peale transpordisektoris, siis see puudutab ka kliimat ja energeetikat. Tuleb meelde veel üks hea näide Eestist, Elcogen, kes on tugev vesiniktehnoloogia teemal. Tartu ülikoolil on see kõrgetasemeline valdkond, aga tegelema peaks turule toomisega.

Kuidas üldised prioriteedid Eesti omadega kokku lähevad?

Lähevad. On see siis tarkade linnade arendamine, energiatõhusus, innovaatiline transport, digitaalsed tehnoloogiad – nende areng ja rakendamine. Seda nii tööstuses kui ka avalikus sektoris. Enamik prioriteete on neis sektorites, kus Eestil on heal tasemel teadus ja üha enam ka ettevõtteid. Teadusvaldkondadest näiteks tervisega seotud teemad – Eestil on digitaalsed terviseteenused väga heal tasemel.

Kas plaanis on vähendada ka bürokraatiat?

Selles suunas tegutseme jah. Oleme juba üle läinud elektroonsele asjaajamisele. Lihtsustanud oleme norme ja auditeerimist. Jätkame. Peame aga järgima üldist Euroopa raha kasutamise reeglistikku. Tuleb maksumaksjale tõestada, et tema raha on hästi kasutatud. Samas olen käinud erinevates liikmesriikides ja seal öeldakse, et nende siseriiklikud reeglid on isegi keerulisemad kui Euroopa tasandil. Kindlasti ei tasuks end heidutada lasta asjaajamisele kuluvast ajast.

Oletame, et olen ehitusmaterjalide tootja. Millised on minu võimalused toetust saada?

Midagi uut pead tegema – teadust ja arendust -, et tegemist oleks tehnoloogilise uuenduse või innovaatikaga. Vaatama peaks eelkõige tööstusklastri poole. Miks mitte energiatõhusam tootmine. Jälgida tuleks taotlusvoore, aga mitte ainult oma klastri piires. Võib tekkida ideid avaliku ja erasektori partnerluse osas või näiteks mõtteid eraldi klastris oleva tulevikuvabrikute teemal.

OECD-l on innovatsiooniedetabel. Mida see endast kujutab?

Meil on endal koostatud samasugune tabel (naerab), kus teeme iga-aastast võrdlust. Sel aastal tõusis Eesti esimest korda tugevate innovaatorite hulka, ehkki Euroopa Liidu keskmisele jääme veel veidi alla. See on siiski tubli saavutus. Oleme õigel teel. Mida peaksime parandama, et tõusta? Erasektori teaduskulutuste tase on meil madal. Väike on ka teaduspõhise innovatsiooni osakaal. Eestis on organisatsioonilist innovatsiooni, tööd osatakse korraldada, aga vähe on teaduspõhist. Teadusasutuste ja ettevõtete koostöö aitaks siin edasi. Planeeritav innovatsiooniagentuur ja toetusmeetmed oleksid siin suureks abiks.

Reeglina on selliste tabelite tipus Soome ja Skandinaavia riigid.

Põhjala riigid on ka meil eesotsas. Kindlasti on põhjus see, et seal on tükk aega tagasi aru saadud, et teadmistepõhine majandus on paratamatu. Nemad on ka kõige suuremad investeerijad teadus-arendustegevusse ja innovatsiooni. Seda juba aastakümneid. Neil on hea baas. Nad on tugevad digitaalses arengus. Nokia ja Ericsson on aidanud ka tööstustel lahendusi kasutusele võtta ja oma tootlikkust suurendada. Kuna Eesti on neile kultuuriliselt lähedal, siis ei tohiks olla keeruline neid järgida.

Milline on meie tõusu põhjus ja kus me enne paiknesime?

On liidrid, tugevad innovaatorid, keskmised ja madala tasemega tegijad. Seni olime keskmiste seas. Vaadatakse, kui palju panustab riik, kui palju ettevõtted, kui palju on publikatsioone, mida kõige rohkem tsiteeritakse. Viimases on Eesti heal kohal. Hea on ka rahvusvaheline koostöö. Veel hinnatakse patentide arvu, teadlaste osakaalu miljoni elaniku kohta ja seda, kui palju on töötajaid teadusmahukates valdkondades.

Kui räägime digiteerimisest, siis üldiselt on kosta, et Euroopa ei ole siin heas seisus.

Selleks peab vaatama 2018. aasta digiteerimise raportit, kus taas on juhtimas Põhjamaad. Eesti on keskel. Euroopas on tööstussektor tugev, aga digiteerimise tase ebaühtlane. Hinnatakse, et ainult iga viies Euroopa ettevõte on kõrge digiteerituse tasemega. Taanis ja Norras on neid lausa 40%, aga Lätis näiteks 14%. Selge on vahe ka väikeste ja suurte ettevõtete vahel. Arenguvõimaluseks on väikeettevõtluse digiteerimise toetamine. Selleks on ka erinevad meetmed meie Horisondi programmis ja digitaalse Euroopa programmis. Eraldi on digitaalsete keskuste (digital hub) programm.
Eesti puhul peaksid kaasa aitama TalTech oma digiteerimisprogrammide ning Tartu ülikool uue Delta majaga, eriti mis puudutab ülikoolide ja ettevõtete vahelist koostööd.

Euroopas on vähe suuri IT-ettevõtteid ja võrreldes USA ning Aasiaga on needki väikesed. On see oluline või mitte?

Euroopa on tugev tööstuses. Spetsiifiliste seadmete tootmises, nagu meditsiinitehnika ja robotid. Ka suured tööstustarkvara tootjad on Euroopast. Nad on turuliidrid ja rahvusvahelise haardega. Aasia ja USA ettevõtted on rohkem tarbijatele suunatud. Ericssoni asemel on meil Samsungi, Apple’i ja Huawei tooted. Euroopast tuleb palju idufirmasid. Uus Euroopa Innovatsiooninõukogu võimaldab neisse investeeringuid teha. Projektidesse, mis siiani on finantsvõimenduse puudumisel liikunud USA-sse või Aasiasse.
Euroopas peame tegelema ka siseturu liigse killustatusega. Kasvuks on vaja suuremat turgu, aga kui sul on 28 eri riiki tihti erinevate reeglitega, siis on see probleem. Komisjon töötab selle nimel. Meie enda volinik Andrus Ansip juhtis digitaalse ühisturu initsiatiivi. Piirid tuleb siin kaotada. Olen optimistlik ja usun, et Euroopa võimalused ning roll suurenevad.

Mida öelda Eesti ettevõtjatele? Kuidas neid julgustada?

Üks asi on digitaalsed oskused. Kui räägime Tööstus 4.0-st, siis oluline ei ole ainult tehnoloogiline tase, vaid ka võimekus neid tehnoloogiaid kasutada. Digitaalsed oskused on võtmeks. Eesti ettevõtetel ja inimestel tuleb meeles pidada, et õppimine käib kuni elu lõpuni. Töökohad on muutumises.
Ettevõtted, kes juba osalevad teadustegevuses, võiksid jätkata samamoodi või hoogsamalt. Neil aga, kes ei ole teadusele rõhku pannud, on tulevikku silmas pidades head võimalused siiski nutikaks saada. Euroopa pakub mitmeid toetusvõimalusi. Aga kui vaadata Põhjamaade eeskuju, siis peaks ka Eesti riik ise rohkem investeerima. SKT-st 3% teadus- ja arendustegevusele on hea eesmärk. Siin on aga vaja visiooni ja edasi liikumist. Valmimisel on hariduse ja teaduse arengukava aastani 2035. See võiks olla majakaks.
Lõpetuseks ütleksin ühe tsitaadi, mis mulle väga meeldib. “Töö toob leiva lauale, aga teadus või leivale.””

Leave a Reply