Minu Euroopa

Aastal 2012 otsustasin teha elu­muudatuse, sest lapsed olid juba suured ja said omal käel hakka­ma. Oli valida, kas kolida vabakut­selise filoloogina Hiiumaale, tõmmata villane kampsun selga ja kasvatada habe ette, või panna end proovile erialasel tööl Londonis. Otsustasin esialgu Londoni, žile­titerade ja triiksärgi kasuks, sest see tundus pikem väljahüpe mugavustsoonist. Triik­särgi teema selgus varsti olevat fantaasia: suurem jagu rahvast, kui just pankurid välja arvata, käib ka Londonis tööl nõnda, kuidas tuju tuleb, uljamad väntavad talv läbi jalg­rattaga ja toimetavad kontoris, lühikesed püksid jalas.

Brexit ei paista eriti midagi muutvat, kui ise paanikast hoiduda. Valimistejärgsel hommikul naljatati küll, et ennenägematult palju kohvritega inimesi on Londoni kesk­linnas – viimased allesjäänud eurooplased sõidavad lennujaama. Üldiselt näib olevat suur pingelangus, ka Brexiti kriitikud on justkui hakanud faktiga leppima. Lõpuks on olemas mingi kokkulepitud poliitiline tegevuskava mitmeaastase piinliku kaose asemel. Tean, et mitu murelikku kollee­gi ostis enne eelmisi lahkumistähtaegu (2019. aasta märtsis ja oktoobris) garaaži toitu täis, sest EL-ist lepinguta väljakukku­mise korral ähvardas meedia toidupuudu­sega ja valitsuse laual oli kaitseseisukorra kehtestamise võimalus näljamässu puhuks. Keerulisem oli neil, kelle töökohad otsustati Brexiti eel kolida Ühendkuningriigist ära mujale Euroopasse.

Siiski tasub meeles pidada, et tõeline Bre­xit toimub alles 2020. aasta lõpus. Näiteks Euroopa ravikindlustuskaarti väljastatakse ikka veel viieaastase kehtivusajaga. Mis detsembris saab, oleneb vahepealsetest läbirääkimistest, millele Ühendkuningriigil ja EL-il on väga erinevad ootused.

Mina täitsin avalduse tähtajatu elamisloa (settled status) saamiseks, mida soovitas teha tööandja. See oli piisavalt tüütu protsess, sest tänu Briti bürokraatia kummalisele saama­tusele IT-vallas sai seda pikka aega teha ainult Android-telefonidega, mil­lel pealegi pidi olema kiibilugeja funktsioon passis oleva kiibi kontrolliks. Õnneks laena­sid ettevõtted oma välismaalastest töötaja­tele piisavalt uusi telefone. Nüüdseks saab avaldusi esitada ka arvuti ja i-Phone’iga.

Mis saab edasi?

Must stsenaarium: suur tööpuudus Euroopa-kaubanduse kokkukuivamise tagajärjel, hinnatõusud tööjõupuuduse tõttu põllumajanduses, töötajate õiguste kärped jõhkra konkurentsi tõttu, Ameerika klooritatud kanaliha ja kasvuhormoone täis pumbatud loomaliha ning GM-toodete tulek, ravimite koletu hinnatõus, aastaid nullkasvu, rahul­olematus nii nende hulgas, kes fantasee­risid elu paranemisest Brexiti järel kui ka nende hulgas, kes algusest peale hoiatasid selle eest, tagatipuks kuningriigi lagunemi­ne Šotimaa, seejärel Põhja-Iirimaa ja Walesi lahkulöömisega.

Roosa stsenaarium: innovatsiooni, kosmosetööstuse, kliimatehnoloogiate ja IT-sektori kiire tõus, soodsad kaubanduslepingud ülikiiresti arenevate majanduspiirkondadega Aafrikas ja Aasias, nullintressiga laenudega ja Euroopa eelarvest vabanenud rahaga kiiresti rajatav tulevikutaristu, tohutud investeerin­gud haridusse, ümberõppesse ja tervishoidu, Ühendkuningriigi jäämine ülemaailmseks loome ja teaduse tõmbekeskuseks.

Tegelikkus, nagu alati, hakkab olema kahe stsenaariumi vahepeal. Peaministril ei tule puudu optimismist, tema räägib kõigile, kes kuulata tahavad, et Ühendkuningriik on maailma parim maa elamiseks ja London maailma kõige toredam ning loominguli­sem linn. Iraaklasest poemees mu naaber­majas kehitab selle peale tüdinult õlgu. Elu tahab elamist, peaasi, et sõda ei oleks.

Teksti autor: Tõlkija Erkki Sivonen, ERR Newsi endine peatoimetaja

Artikkel ilmus 30.01.2020 ajalehe Maaleht Brexiti teemalisel erilehel, mis valmis Euroopa Komisjoni Eesti esinduse koostöös Välisministeeriumiga.

Email This Post
RSS comments feed on this entry