Vivian Loonela: tugi ühisturule – ELi liikmete kindlustunne

21. Jun 2020
Vivian Loonela töötab Euroopa Komisjonis roheleppe juhtiva kõneisikuna.

Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen sõnastas Euroopa Liidu ees seisva küsimuse möödunud nädalal nõnda: «Kas läheme edasi igaüks omaette, jättes mõned riigid, piirkonnad ja inimesed tagaplaanile ja aktsepteerime tõsiasja, et liit on lõhenenud rikaste ja vaeste vahel, või jätkame koos ning astume suure sammu edasi?» Koroonaviirusest tingitud majanduslangus on pretsedenditu. Mai alguse kevadises majandusprognoosis arvas Euroopa Komisjon, et ELi majandus kahaneb tänavu 7,5 protsenti. Kuid juba eelmisel nädalal hindas Euroopa Keskpanga president Christine Lagarde olukorda hullemaks, ennustades majanduslanguseks 8–12 protsenti. See oleks juba kaks korda enam kui kümnenditaguses finantskriisis.

Nii Euroopa Komisjon kui ka kõik Euroopa riigid on püüdnud viimastel kuudel oma majandust mitmel moel aidata. EL on iga saadaval olnud euro suunanud koroonakriisiga võitlemisse: näiteks loodi 100 miljardi euro suurune lühiajaline toetus, et aidata liikmesriikidel rahastada töötajate sissetuleku säilitamist. Kõik struktuurifondid on suunatud koroonaviirusele reageerimiseks, Euroopa Investeerimispank on 200 miljardi eest lisanud investeeringuid väikeettevõtetele, riigiabireegleid on lihtsustatud.

Samas on olukord liikmesriikides ebaühtlane, riikide kriisitaluvus on väga erinev. Riikidel, mille majanduses on suurem roll teenustel, ekspordil, väikeettevõtlusel, seisab ees märksa raskem taastumine kui teistel. Isegi kui tulevaks aastaks ennustatakse taas kasvu, oleks see ilma keskse abita väga ebaühtlane. Kas Euroopa ühisturg saab seda endale lubada? Ühisturg ei toimi, kui selle liikmete sotsiaalmajanduslik olukord on liiga erinev.

Majanduse taastamises käib ka globaalne konkurents – kriisist esimesena väljuja saab tohutu konkurentsieelise. Nii on USA ja Hiina juba heaks kiitnud mitmetriljonilisi abipakette. Kui EL sellest võiduajamisest loobuks, oleksime kaotajad nii meie kui ka järgmised põlved.

Kui asusime ELiga liitumisläbirääkimisi pidama, oli meile majanduslikust kindlusest olulisem see julgeolekugarantii, mille ELi liikmelisus meile annab. Selles suhtes ei ole maailmas midagi muutunud.

Kõike seda silmas pidades esitaski Euroopa Komisjon 27. mail uue eelarveprojekti aastateks 2021–2027 koos ettepanekuga, et lisaks 1,1 triljoni euro suurusele eelarvele, mis tuleb enamikus liikmete sissemaksetest, võtaks komisjon 750 miljardit eurot laenu ja jagaks seda eelarve kaudu. Komisjoni võetav laen on rangelt ajutine, mõeldud kasutamiseks 2021–2024. Komisjoni ettepanek on see riikidele edasi anda kolmandikuna laenudes, ülejäänu toetustena.

See on hiiglaslik summa ka ELi kontekstis, Euroopa Komisjon ei ole kunagi võrreldavas mahus laenu võtnud. Just seetõttu on oluline, et raha kasutataks kestlikult, tehtaks tulevikku vaatavaid investeeringuid, mis toovad kasu ka järgmistes eelarveraamistikes. Euroopa valitsusjuhid otsustasid juba aprillis, et lisainvesteeringud peavad minema rohepöördesse ja majanduse digitaliseerimisse. Eesti jaoks on hea näide õiglase ülemineku fond, mis aitab tagada kliimaneutraalsust aastaks 2050. See tähendab Ida-Virumaa põlevkivisõltuvuse vähendamist. Jaanuaris pakkus komisjon Eesti osaks 125 miljonit eurot, eelmise nädala pakkumises on see suurendatud 552 miljoni euro võrra, kokku saaks Eesti järgmise seitsme aasta jooksul ELilt selleks 677 miljonit eurot toetust.

Komisjoni võetud laen makstaks tagasi alates järgmisest eelarveraamistikust aastal 2028, tuleva 30 aasta vältel. Kuna lisaraha suunataks läbi ELi eelarveprogrammide, peavad neis eraldi kokku leppima nii liikmesriigid kui ka Euroopa Parlament – nõnda on demokraatlik kontroll ja riikide otsustusõigus kindlalt tagatud.

Abi ei oleks tingimusteta: selle kasutamiseks peavad riigid välja töötama oma taastamisplaanid, mis näitavad, kuidas nad hoiavad korras riigirahanduse, teevad vajalikke struktuurireforme, investeerivad mõistlikult, täidavad roheleppe eesmärke jne. See tingimuslikkus aitab vältida mineviku vigu ja on ka kindluseks ELi eelarve netomaksjatele, et raha kasutatakse otstarbekalt.

Selleks, et Euroopa Komisjon saaks suurt võlga teenindada, tegi ta ettepaneku suurendada lubatavaid omavahendeid, see tähendab neid eelarvetulusid, mis lähevad otse komisjonile, praegu ennekõike tollimaksud. Uues ettepanekus toob komisjon välja mitmesuguseid võimalusi uuteks omavahenditeks, näiteks maksud digiettevõtetele, suurkorporatsioonidele, heitgaaside kauplemissüsteemi laiendamine lennundusele ja merendusele ning süsiniku piirimaks.

Komisjoni ettepanekus ei ole midagi sellist, mis liikmesriikide olemasolevast maksutulust midagi ära võtaks. On hoopis otsitud uusi võimalusi, mis parandaks maksude kättesaamist ELi sees või aitaks saavutada ühiseid kliimaeesmärke.

Digiettevõtete ja suurkorporatsioonide maks on välja käidud vastuseks teemale, mida on Euroopas aastaid arutatud: globaalsed kontsernid pakuvad ELis teenuseid, saavad siin tulu, kuid ei panusta võrdväärselt ühegi riigi maksusüsteemi, kuna ELi riikide seadusandluse vahel valimine annab neile selleks võimaluse. Süsiniku piirimaks aitaks vältida süsinikuleket ehk seda, et Euroopasse tuuakse sisse tooteid, mis on toodetud muudes riikides saastavalt, mitte ELi keskkonnanorme silmas pidades.

See aitab ära hoida olukorda, kus vaid ELi ettevõtetel on kohustus tootmist keskkonnasõbralikumaks teha, samas kui teised riigid jätkaksid saastamist. Debatt omavahendite üle alles algab, praegu on komisjon välja käinud ideed, mis võiksid olla lahendused, oodates nüüd liikmesriikide reaktsioone. Kuid tähelepanelik lugeja märkab, et komisjoni ettepanekus ei ole midagi sellist, mis liikmesriikide olemasolevast maksutulust midagi ära võtaks. On hoopis otsitud uusi võimalusi, mis parandaks maksude kättesaamist ELi sees või aitaks saavutada ühiseid kliimaeesmärke.

Suurim võit uuest suurendatud eelarvest on selge sõnum kõigile Euroopa Liidu riikidele, et EL on nendega, on kriisis solidaarne ja seisab selle eest, et majanduse taastamine oleks nii ühtlane kui võimalik. Oleme viimaste kuude jooksul näinud, mis juhtub, kui pidurdub nii inimeste kui kaupade vaba liikumine. Seda tahetakse Brüsselis ja üle Euroopa nüüd iga hinna eest vältida. Ühisturg on ELi suurimaid väärtusi ja see ei saa toimida, kui mõni riik jääb liiga kaugele maha.

Koroonakriisi alguses heitsid kriitikud ELile ette, et see ei tegutsenud tervisekriisis piisavalt agaralt. Seejuures unustati, et tervisepoliitika on puhtalt liikmesriikide otsustada. Samuti oli kuulda etteheiteid, et EL ei teinud midagi, kui mõned riigid otsustasid ELi sisepiirid sulgeda ilma naaberriikidega, saati siis komisjoniga konsulteerimata. Ühisturu ja euroala toimimises on aga ELil märkimisväärsed õiguslikud hoovad ja just need ongi uue suure eelarve ja päästepaketiga kasutusele võetud.

Järgmise sammuna peab uue eelarve üksmeelselt heaks kiitma Euroopa ülemkogu, mille eesistuja Charles Michel on avaldanud lootust juuli lõpuks kokkuleppele jõuda. Ühehäälsus tähendab, et kõik ELi valitsusjuhid peavad lõpliku teksti ja tulemustega rahule jääma. Esimesed reaktsioonid ettepanekule olid valdavalt positiivsed ja riigid on läbirääkimisteks valmis. Neli netomaksjat ei kiida esialgu heaks laenu võtmist, kuid komisjoni ettepanekus on vastutulekuid ka neile, nt tagasimaksete süsteemi pikendamine võrreldes eelmise eelarveettepanekuga. Ülemkogus kokkulepitud teksti peab omakorda heaks kiitma Euroopa Parlament.

Alates Eesti ühinemisest ELiga oleme eurotoetusi saanud 12 miljardit eurot ja osalt selle toel kasvatanud oma majandust kolm korda. Rahaliselt oleme Euroopas olnud ühed suurematest võidumeestest. Kuid kui vaatame ajas tagasi 1990ndatesse, mil asusime ELiga liitumisläbirääkimisi pidama, oli meile majanduslikust kindlusest olulisem see julgeolekugarantii, mille ELi liikmelisus meile annab. Selles suhtes ei ole maailmas midagi muutunud. Eesti huvides on Euroopa Liit, mis on tugev ja toimib sujuvalt. Euroopa komisjoni esitatud majanduse taastamisplaan on selleks hädavajalik.

Artikkel ilmus algselt 4. juunil Postimehes.

Leave a Reply